Port Augustas

Sain nüüd avalikku raamatukokku wifit kasutama, oleme sõitnud oma 2000km juba maha. Sõit algas üsna jubedalt. Perthist väljudes maanteel hakkas auto imelik hüpitamine tugevamaks minema ja kolises mis jube. Tegime hädapeatuse ja uurisime, milles häda. Tagarehvil oli osa pealt täiesti maha koorunud. Vahetasin ratta ära ja autol oli hoopis teine minek. Pool ajast sadas vihma esimene päev. Üks kojamees oli liiga lahti ja enam ei töötanud, hiljem hakkas teist segama hoopis. Siis tegime jälle hädapeatuse, õnneks kohe varsti peatas keegi kinni ja laenas näpitsaid, millega keerasime mõlemad kojamehed tugevasti kinni. Sõitsime läbi mingi kõrbestunud ala. Igal pool ühesugune taimestik. Sirged teed põhiliselt ja väga pikad ning igavad. Sõitsime ka läbi Austraalia kõige pikema sirge teelõigu, mis oli 91 miili. Enamus linnad, mis sellel alal kaardile märgitud olid, kujutasid endast tegelikult lihtsalt ühte bensiinijaama, motelli, karavaniparki ja tualetti - selline küljetasku maantee ääres. Vodafone kaardiga polnud meil võimalik ka helistada kuhugile, raadioga üldiselt mingit kanalit ei leidnud. Esimese öö veetsime autos. Teise öö veetsime siin Port Augusto lähistel mingil suvalisel platsil telgis. Telk osutus mingiks jamaks vene toodanguks ja poole öö pealt tulime sealt ära lihtsalt, sest põrandale oli tekkinud juba vihmaveelomp. Õnneks on siin linnas Coles kaubamaja ning saime oma toiduvarusid uuesti täiendada. Praegu pilte ei pane, sest nende laadimisega läheb kaua aega, lisan nad kunagi hiljem.